Ööd on siin mustad

Koori plakat

Traditsioonilisel (teisel) pannkoogiõhtul oli praktiliselt sama seltskond, mis eelmisel nädalal, ning seekord suutsin Johnilt isegi natuke muus stiilis muusikat välja meelitada! Tegin "niu-niu-niu, kas sa vahelduseks mõnda sellist laulu ka tead, mida teised teada võiks?". Sellele vastas ta momentaanselt mitmeminutilise räpiga (Stefano tegi taustaks biitboksi), aga hiljem tuli ka üks Green Day lugu. Ühesõnaga ma armastan endiselt väga elava muusikaga kaasnevaid emotsioone! Meenusid kõik need koorilaagrid ja lõkkeõhtud, kus lihtsalt täiesti vaba hingena sai hommikuni lauldud või teiste pillimängu kuulatud. Kuna ise pean praegu ägedatest koosviibimistest puuduma, siis kel natukenegi huvi - siin on teie võimalus (tean küll, et lugejate hulgas on vähemalt paar viisipidajat, kellele mu koorijatega liitumine ehk sobida võiks). 

Kuna meie seltskonnas viibisid ka inglane ja austraallanna, siis õppisin neilt ühe väga maitsva nipi. Asetada pannkook taldrikule, uhada üle suhkruga ning seejärel julgelt sidrunimahlaga. Mm.... keele viis alla. Veel paar positiivset sõna siinsete moosekantide kohta, sest nad ei krimpsutanudki eriti nina, kui ütlesime, et järgmise laari peavad nad ise kokkama. 

Ühikabarrakid teises lumes (Autor: Eva)

Ma pole nüüd kaks päeva õues käinud, kuid tänasel õhtupoolikul oli toas kohe eriti mõnus olla. Istusin raamatut lugedes köögi akna ääres ning jälgisin lumetormi: kuulasin tuule vuhinat ning vaatasin keerlevaid helbeid. Maa on taas valge (vahepeal on siuke soe 5+kraadine ilm olnud) ning nii palju, kui siinsetelt inimestelt muljeid kuulnud olen, ootasid kõik väga lund! Lumefanatid. Kuna siinne loodus muutub ülimalt kiiresti, siis võin juba ka tõdeda, et ööd on siin mustad.