Reis (peaaegu) põhjapoolusele (19.-31.08)

Eelmises postituses sisse juhatatud seik on nüüdseks läbi. Esiteks jääb meelde (kesköine) kaptenisillal viibimine üldiselt: nähtud loomad, loojangu värvid, päike ise, väiksed sinised liustikujää tükid, suured liustikud ise, mäed, fjordid, udu. Ühesõnaga kõik mu loodusfotograafiaga tegelevad sõbrad ja tuttavad võivad nüüd kadedusest roheliseks minna – luba antud. Ega mul endalgi selles osas parim tunne ei olnud, kuna praktliselt kõigil kursusekaaslastel on suured kaamerad ja veel suuremad objektiivid, aga minul isegi mitte korralikku kompakti. Loodetavasti jagavad nad oma imetabaseid hetki, sest neid oli palju.

Helga (Stuarti kaameraga)

Igasuguseid mereimetajaid nähti palju. Mulle meeldis enim, kui sinivaal sabaga lupsu lõi. Suurelt laevalt vaatlemine pole aga vast väga võimsa emotsiooni tekitamiseks parim variant. Alvar arvas, et kui ikka kajakiga sõites selline loom külje alla ujuks, oleks alles õige tunne. Liikidest nähti veel valgekoondelfiini, heeringa-, küür- ja kääbusvaala. Suurim reisil nähtud vaal oli ilmselt kuskil 20-meetrine ning ühel õhtul ujusid loomad lausa laevanina juures.

Vaal (Autor: Alvar)

Esiese nädala lõpuks nägime ära jääkaru. Kurb, väike ja valge olevus oli keset suurt merd ilmselt sihitult jääd või maad otsimas ning uudistas korraks väga lähedalt ka meie laeva. Eelviimasel päeval nägime binokliga üht karu maal kõndimas Ny-Ålesundi juures. Niisiis „Tere!“ on öeldud tervelt kaks korda... Tagasiteel möödusime võimalikult lähedalt (tegemist kaitsealaga ehk piirangud selles osas) väikesest maalapist, mida kutsutakse „morsasaareks“ – seal nad peesitasid. Mainimist väärivad veel tormi-jäälinnud, kes terve tee meie laevaga kaasa lendasid (oodates traaliga saadu tagasi merre heitmist). Ja muidugi lunnid, nad on lihtsalt liiga lahedad!

Jääkaru (Autor: Karen Wilson)

Tormi-jäälinnud õnnelikult surnud saagiga maadlemas (Autor: Alvar)

Lunn (Autor: keegi internetsist)

Turistikruiisi tunde tekitas lisaks kõigele muule see, et plaanitud töö sai heade olude tõttu tehtud küllalt ruttu ja tagasiteel sõideti ekstra vaatama Ny-Ålesundi. Tegemist on põhjapoolseima (79 laiuskraadi) aastaringselt asustatud asulaga Teravmägedel. Neil on oma postkontor, muuseum, arstipunkt ning suveniiripood. Pidevate elanike arv on kuskil 30 ringis ning enamik neist on teadlased - paljudel riikidel on seal oma uurimisjaamad. Muige tõi näole, kui nägime jalutades nii Hiina, India, Jaapani kui Lõuna-Korea omi; loomulikult oli esindatud ka Norra Polaarinstituut. Alguse sai see asula, nagu (vist) kõik siinsed, eelmise sajandi alguses avatud söekaevandusest. Viimane suleti 1963. aastal paljude surmadega lõppenud plahvatuste tõttu. Kui Longyearbyenis tunnen end suhteliselt turvaliselt ega tunne puudust rohkematest inimestest või muudest võimalustest, siis seal elada oleks ikka totaalselt teine asi – väga isoleeritud.

Laeval saab alati hästi süüa, kusjuures siin olid lisaks kolmele söögikorrale (varieeruv menüü rohke liha – siga, veis, kana, vaal, tursk, lõhe, krevetid - ja salatiga) veel „ametlikud“ kohvipausid 2x päevas koogiga, muul ajal alati täis puuviljavaagen, šokolaadi- ja pähklikreem, šokolaadiküpsised, juustud, vorstid ja muu võileivamaterjal. Seirepüügist heideti merre tagasi suur kogus kala, kuid vahepeal pandi osa sellest ka meie lauale või enda tarbeks sügavkülma. Muide, proovisin esimest korda elus neid (suurt turska) fileerida – ei tulnud just kõige ilusam, aga süüa peaks ikka kõlbama, nii et võtsin selle oma uude koju kaasa. Äge oli vaadata, kuidas laevameeskonna tüübid mõne sekundiga ilusaid fileid treisid...

Sööklas asuvatest joogiautomaatidest oli igal ajal võimalik saada erinevaid mahlu, teed, vett, puljongit, kohvi- ja kakaojooke. Kaua üleval olles läks ikka kõht tühjaks ning eriti hea tooniga meenutan hilisõhtust gurmeed – pirn valge- ja sinihallitusjuustuga. Lisaks vahetati meil mitu korda voodipesu ning rätikuid ja pesti kajuti põrandat. Harjusin sellise luksusega ära ning mõtlen juba hirmuga, mis järgmisel kolmel nädalal hakkama saab (mil ise süüa tegema ja koristama pean)! Figuurile ei olnud see laevasõit muidugi hea, kuigi külastasin kolm korda ka jõusaali, et natuke joosta ja rattal vändata.

Erialase poole pealt toimusid meil pärastlõunati mõned huvitavad arktiliste ökosüsteemidega seotud loengud. Saime ka selgust, et iga rühm peab tegema andmeanalüüsi (minul kreveti kohta) ning esitama tulemused teadusartikli kujul. Lisaks sellele tuleb enne eksamit, mis on juba 13. septembril, millalgi leida aega kuskil 400-500 lehekülje kirjanduse lugemiseks. Laeval ei ole selleks eriti viitsimist, kuigi aega nagu isegi on. Üldiselt prooviti tudengeid võimalikult palju kaasata ka praktilisse seiretegevusse. Kokku peatusime rohkem kui 60 jaamas, kus igaühes traaliti põhjas 15 minutit. Osas jaamadest toimus ka pelaagiline traalimine (30 minutit) ning CTD, zoo- ja fütoplanktoni proovide võtmine.

Esmalt olime 8 päeva tegevad kalalaboris, kuhu saadeti lindi abil otse (peamiselt põhja)traalist tulnud värske kala. Väga põnev oli vaatepilt, kui kuskil meetripikkused tursad ja kasskalad lihtsalt sinna potsatasid, samuti mõned päris suured meriahvenad. See kõik oli vaja liigiti sorteerida. Järgnevateks sammudeks kasutati kalameetri (FishMeter) abi. Isend asetati sellele, tehti piuks (ehk registreeriti pikkus ja liik) ning edasi ütles masin eelnevale andmestikule põhinedes, kas selle konkreetse kala kohta on vaja veel ka kaalu, sugu, otoliite, magu või muud vajalikku. Otoliitide väljavõtmiseks pidime suruma noa kala pähe ning selle raginaga pooleks murdma, et kuulmeluukesed pintsettidega kätte saada. Loomulikult registreeriti alati ka liigi üldkaal. Pärast mõõtmisi läksid andmed automaatselt teises ruumis asuvasse arvutisse, kus valmisid paari programmi koostööna rohkelt informatsiooni sisaldavad failid. Kõik eelnev viidi läbi ka pelaagilise traalimise puhul, kus olid vaid väiksed (minu arust igavad) kalad.

Suuremat ma poseerimiseks tõsta ei jõudnud, seega pilt "väikse" tursaga

Alvar ja meriahven

Krabilõksude ülessättimine

Kalameeter

Lisaks kaladele paigutasime eraldi krevetid. Kui ühes jaamas oli saak rohkem kui 5 kg, siis võtsime sealt alamproovi (umbes 400 tk), mille puhul määrasime kõigi loomade arengujärgu (sh soo). Viimaseid on neil seitse. Seejärel mõõtsime iga isendi kooriku pikkuse. Meelde jäi norrakas Erlend IMR-st (Institute of Marine Research – enamik siinsetest teadlastest sealt pärit) Bergenist, kes on õppinud bioloogiat, kuid on professionaalne ooperilaulja. Istus tema ning mõõtis krevette, samal ajal võimsat bassi välja puhudes. Kuni eelmise aastani mulle krevetid ei meeldinud, kuid alates JamJami-i Meat Mix Salad-i proovimisest suhtusin neisse üsna positiivselt. Küll aga ei olnud ma veel tahtnud proovida krevetti lihtsalt niisama – siin võtsin julguse kokku ning koorisin loomakese ära. Üllatusin, sest tüüp maitses nagu pähkel.

Saagi sorteerimine

Kuna kaaspüügina esines ka palju bentoseorganisme, jaotasime sellegi gruppidesse. Oli täitsa põnev tuletada meelde esimesel või teisel kursusel ülikoolis õpitut ehk nägin igasuguseid imelikke, aga põnevaid selgrootuid elukaid. Silmapaistvaimad neist olid mitmekilosed käsnad, kaheksajalad, meriämblikud ja meritähed. Proovisin natuke ka määramisega tegeleda, kuid ega see väga hästi välja ei tulnud. Küll jõuab järgmisel kursusel (arktilise zoobentose eri).

Pisut õpet saime ka akustika, füüsikaliste näitajate ning planktoni osas. Nimelt toimub laeva alt kajaloodilt kogu reisi vältel akustilise signaali väljasaatmine, mille peegelduste abil arvutatakse ligikaudne erinevate veekihtide kala ja planktoni hulk. Seda tehakse üha täpsemalt, sest traalimise abil saadakse üsna palju infot, mida on andmete tõlgendamisel võimalik ära kasutada. Nägime veel, kuidas rosetiga erinevatelt sügavustelt veeproove võetakse ning valmistatakse ette pudelikesed lämmastiku, klorofülli jms määramiseks. Eelnevaga samal ajal tehakse alati ka CTD ehk andmed vee eri sügavustel elektrijuhtivuse, temperatuuri ja tiheduse kohta lähevad automaatselt üles arvutisse. Zooplanktonit võetakse iga kord kahest sügavusvahemikust ning nägin ühte väga sügava jaama proovi, kus oli vähemalt 0,5 cm (see on suuuur) pikkuseid aerajalisi!

Kokku paaril päeval olin kergelt merehaige, mis oli osalt ilmselt ka väsimusest tingitud. Teisalt oli tegemist ikkagi suhteliselt vaba graafikuga – kui ikka oli väga suur uni, tegime ka „valve“ ajal uinaku. Traalimine, muide, on väga vali tegevus! Esimesel päeval oli voodis lebades pidevalt tunne, et jälle sõitis rong korrus kõrgemal must üle. Meri on üldiselt olnud täiesti vaikne ning jäävaba. Pisut kahju, kuna kõik oleks tahtnud näha „päris“ arktilist jääd (mitte ainult vägevaid liustikke). Siiski ületasime 82. laiuskraadi piiri ehk käisin just ära peaaegu põhjapoolusel. 

Eestlased Arktikas

Grupipilt