Uus saab alguse

Lisaks laisklemisele ja mõtisklemisele oli eelmine nädal peamiselt tæis uusi loenguid (kusjuures ka laupæeval ja puhapaeval) siinse zoobentose kohta. Esimene kursus vottis omadega usna læbi, mistottu ei læinud ma uuesti laskmis- ja "ujumis"trenni - jee, uks tæiesti vaba pæev - ning ka uldiselt ei olnud eriti entusiastlik millegi korraldamises voi kuhugi minemises. Veetsin palju "vaba aega" lihtsalt uhikas omi asju ajades. Kahju kull, kuna nuud on selge ilm olnud jærjest 10 pæeva (!!!) ning selle vahemiku teises pooles ma uhtegi "pæris" matka teha ei joudnudki. Ainult uhel pærastlounal kæisime paariks tunniks uhika korval jærsul mæeseinal asuvat mahajæetud kaevandust uudistamas. Pilte ruumides sees haigutava pimeduse kohta mul kahjuks pole, kuna fotokas polnud võimeline midagi vaadatavat tootma.

Vaade kaevandusele alt

Alla ronides ei pannud esmalt tähele, aga kui lõpuks panime, siis suure ehmatusega :)

Kolmapæeval lahkus Johanna - see tegi natuke kurvaks, sest tegemist oli inimesega, kellega tundsin siin koige suuremat læhedust. Ohtu enne seda istusime vaikselt køøgis, ajasime kolmekesi juttu, joime teed ja jagasime pilte. Nægin æra ka ta ema, kes tuli siia moneks pæevaks kulla. Uuest kursusest nii hæid suhteid veel tulnud ei ole. Koik 17 tudengit tunduvad kull toredad ja saan nendega ilusti læbi, aga see "miski" on ikka puudu. Muuseas uks neist (Marie, Belgiast Brusselist) kolis nuud Johanna tuppa ja on paljulubavalt sobralik - tegemist doktorandiga, kes uurib Antarktika amfipoode. Pisut ebameeldiv on ehk toik, et pooled kursakaaslastest on norrakad (+pærit samast ulikoolist ja kursuselt) ning suhtlevad praktiliselt ainult omavahel ning norra keeles. Ebaviisakas mu meelest, aga mis teha - pærast esimest pæeva ma nendega erilist tutvust sobitada ei proovinud. Loodetavasti laeval ning hiljem onnestub paremini.

Pærast Johanna æralendu tegi ohtul meele roomsaks see, kui Dennis koputas mu uksele ning utles, et nad teevad/søøvad uleval korrusel pitsat ning et tulgu ma ka :) Nii et sain pæris itaallase tehtud pitsat maitsta... sellega seoses tegi norrakate "paha" natuke paremaks fakt, et nad kutsusid reedel pærast loenguid meid koiki Kroa-sse pitsat søøma. Iseenesest tore zhest, aga ikkagi ræækisid nad enamasti omavahel oma keeles. Tore oli aga puhapæevahommik, mil minuga køøki jagav Azhar (Kazashtanist) oli teinud hunniku pontshikuid ning soime neid uheskoos moosi, mee, shokolaadikreemi ja muu heaga. Muuseas, sain vahepeal ka ullatuspaki!!! Aitæh toetavale perele, kes saatis mulle kodust vaarikamoosi, mett, suitsuvorsti, komme ja muud head! Koik kiitsid.

Nuud lahkun jælle væiksele kahenædalasele reisile, seekord kull nii kaugele pohja ei minda kui eelmisel korral ning oleme maale kogu aeg suhteliselt læhedal. Ilmateade væhemalt jærgnevate pæevade kohta on soodne, loodan lisaks tehtavale tøøle næha ka imeilusaid pæikeseloojanguid, mida siit orust væga hæsti ilma mække ronimata (ja relva omamata) ei næe. Reisikiri kursuse tæpsemate detailidega tuleb siia hiljem.