AB-321 ehk arktilise zoobentose kursuse laevareis (23.09-06.10)

Viimased kaks nädalat on möödunud merel Teravmägede ümbruses. Tegemist oli väga teistmoodi kruiisiga kui eelmisel korral. Olen õnnelik, et sain võimaluse osaleda mõlemal, sest alles siin tundsin seda, et inimesed on üks suur grupp, kes elavad üle samu raskusi ja väljakutseid. Huumor oli sage külaline iga päev ning üldine õhkkond väga mõnus, mäletatavasti jäi minu jaoks millestki pisut vajaka eelmisel korral. See-eest esimesel reisil nägime jääkarusid ja vaalu ega pidanud enamikku ajast veetma all laboris. Super!

Mitte meie laev

Minu rühma kuulusid peale minu veel Wanda (Norra), Jeremiah (Kanada/Norra) ning Anne (Saksamaa). Enamik ajast oli nendega väga lõbus ehk nalja sai rohkem kui küll. Teha oli paaaljuuuu... iga päev sain maksimaalselt seitse tundi und, nii et sellega just priisata ei olnud ning see oli ka peamine põhjus, miks vahepeal tegemisi paremini koordineerida oli vaja. Samuti jätsin vahele rohkem kui pooled hommikusöögid, et pool tunnikestki veel magada, sest kell 8.35 pidime olema igahommikusel kogunemisel.

Üldine eluolu oli endine ehk süüa sai liiga palju ja tihti. Iga päev oli magustoiduks jäätis, puding või muud maitsvat + igasugused koogid lisaks... ja see koorene lõhesupp, magushapu kana, seapraad, krevetid, suitsutursk, kohvijoogid, kuum kakao, mahlad, küpsised... mm, keele viis alla. Ainus, mis pisut meelehärmi valmistas, oli taipamine, et mulle ei maitse lammas (serveeriti 3x kogu aja jooksul). Jõusaaliks polnud paraku jaksu, nii et varsti valutan ilmselt vähemalt kahe päeva jooksul pärast esimest hommikust kiirkõndi koolimajani lihaseid.

Merebioloogiliselt on olnud väga põnev aeg! Praktiliselt kohe, kui esmaspäeva pärastlõunal laevale läksime ning sissejuhatavad loengud peetud said, hakkasime tööga pihta. Esiteks uuris meie rühm pehmepõhjaliste elupaikade funktsioneerimist. Õpetajaks selles oli meile väga tore teadlane Natalie (Prantsusmaalt). Ehitasime väikeste pumpade, voolikukeste, veevannide, arvuti ja McGyveri teibi abil külmruumis (u. 3 kraadi) üles süsteemi edaspidiseks eksperimendiks. Seejärel oli aeg välja ronida, kuna kärnikastiga (sõnastiku abil "box core’i“ vaste) võeti merepõhjast esimene paras ports muda. Sellest vajutasime silindritesse kenad setteprofiilid, millest kolm viilutasime – saamaks proove pigmentide, poorsuse, üldise orgaanika jms analüüsimiseks erinevates sügavustes. Sete nägi välja nagu vedel šokolaad või kuidas kellele... Ülejäänud kärnid asetasime jahedasse ruumi veevanni ööpäevaks inkubeerima, kusjuures mõõtsime hapnikutaset ja temperatuuri iga nelja tunni järel – polnudki hullu, pidin lihtsalt öösel kell kaks korraks külmkapis käima. 

Katse alguses ja lõpus võtsime sette peale kallatud (samast jaamast pärit) mereveest ka proovid lämmastiku analüüsiks. Muide, see vesi maitses ikka väääga soolaselt. Kogu tegevuse jooksul olime Isfjordenis („kodufjord“) ning esimesel õhtul enne magamaminekut nägin Longyearbyeni kohal lisaks kuule ja tähtedele ka kena rohelist kuma. Kahjuks oli suurem virmaliste mäng selleks kellaajaks juba möödas.

Natalie ja Anne setteprofiiliga

Esimese nädala neljapäeva alustasime juba Kongsfjordenis - kohas, kus eelmisel kursusel Ny-Alesundi ning liustikku väga lähedalt uudistasime. Uskuge või mitte, aga seekord sõitsime viimasele veel lähemale ning kõik oli kordades imelisem ja maagilisem. Elada tuleb just selliste hetkede pärast ning kunagi ei või teada, millal need jälle juhtuda võivad.

Pilv mägede vahel

Sukelduja Carl - teda rohkemais rõivais ei näinud

Õppetöö osas tegelesime peamiselt kopaproovide võtmisega merepõhjast ning saadud materjali suurematesse organismigruppidesse sorteerimisega. Esimese tarvis tuli saadud setet väljas mitu tundi pesta ja sõeluda ning teise tarvis istusime lihtsalt laboris ning nokkisime pintsettidega enamasti kuni 5 mm organisme (=hulkharjasusse peamiselt). Vahelduseks oli tore värskes õhus viibida ning järgmisel päeval pärast raskete ämbrite ja kastide tõstmist tunda, et mul siiski on mingid lihased... kuskil... kuigi valusad. Sorteerimine on küllalt igav tegevus, kuid õnneks sai seal palju nalja. Selle projekti ehk pehmepõhjaliste elupaikade struktuuri õpetajaks oli Natalja (Venemaalt), kelle abiga jõudsime üleväsimuses muuhulgas venekeelsete „pick-up line“’ideni nagu „Privet kroška, možna ja pridlošu tebja vooibeet?“ või „Ja ljublju maslo i sõr.“ Sealt arenes asi muidugi ka veidi erialasemas suunas nagu näiteks „Hey babe, I study worms, do you want to study mine?“„Hey babe, do you want a key to my worm?“ jne.

Üks raskemaid osasid kogu reisil oli ilmselt päev, mis oli mõeldud hulkharjasusside, sammalloomade ning lõpuks (õnneks) ka mõne teise organismirühma määramiseks. Kuna bakalaureuse zooloogias käsitleti selliseid elukaid väga põgusalt, kui üldse, ning sellestki aastaid möödas, siis olen näiteks selgrootute spetsiifilise anatoomia osas igati rumal. Laboris mikroskoobi taga istuda, jõllitada ühtainust väikest ussikest tundide viisi ning lugeda määrajast järjekordseid tundmatuid sõnu (=kehaosi), kusjuures nende märkamine isendi  peal on ka omaette kunst.... on vahel liig mis liig. Seetõttu tahtsin õhtul ühe looma peaaegu pintsettidega katki pigistada ning tundsin ääretut tuska. Õnneks lihtsalt lahkusin 15 minutiks ruumist ning rahunesin kahe pisara poetamise järel maha, jee! Kirjutasin luuletuse ka: „Kõik on vussis kui hulkharjasussid.“ J Hiljem oli kõik okei, sain küllalt edukalt piltide abil isegi mõne karbi ja teo määratud.

Suur hulkharjasuss

Merepõhjast

Nokkimine

Autor: Amelia

Väga-väga tore üllatus oli järgmisel hommikusel kogunemisel kuulda, et „täna lähme kõik maale!“. Nimelt kulus pool päevast Smeerenburgi liivaranna külastamiseks ning korraldajad nimetasid seda Saturday Beach Party’ks. Vinnasime alumiselt korruselt välja ellujäämisülikonnad ning läksime tekile ootama, kuniks kaks paati kõik inimesed kaldale viisid. Seal oli niiiiiii ilus! Väga suured ja järsud liustikud, kõuekõmin (kui neist tükk merre langes), mäed, väike järveke keset saart... ja muidugi morsad ning hülged!!! Viimased lihtsalt ujusid nunnult vees ringi, kuid üks kole pruun morsk magas ka otse kaldal. Tema norskamise suunas hiilides olime lõpuks umbes 5-10m kaugusel suurest mürakast. Vägev elamus... nagu ka jääkaru jäljed liivarannalumel. Ja nagu ka hiljem väga lähedal ujuv ning poseeriv ujuv võhkadega morsk. Teine „see hetk“ kestis üsna pikalt.

Turistikas jääkaru jälgedega

Ellujäämisülikonnad rannal

Norskav morsk

Poseeriv morsk

Päev hiljem saime lahti ka hulkharjasusside needusest ehk olime juba põhja pool Rijpfjordenis. Hakkasime tegelema hüperbentosega ehk vahetult merepõhja kohal elavate organismidega. Selle jaoks võeti proovid, kasutades kelgulaadset asjandust (sledge ingl. k.), mida veeti mõnda aega laeva taga. Sinna võrku sattusid väikesed loomakesed nagu erinevad krevetid, amfipoodid, peajalgsed, meritähed jms. Nende määramine oli tunduvalt inimlikum, sest oli reaalselt võimalik eristada jalga, pead või ükskõik mis muud osa kehast. Ning muidugi õpetajate entusiasm ise... Anne-Helene (Norrast) oli super - laulis, naeris, õpetas väga loovalt – saime iga kord, kui kellegi tema abiga ära määrasime, šokolaadi. 

Aeg möödus kiirelt ning pärast teise õhtu loengut tekitas pisut põnevust tuuleke, mis me ümber tekkinud oli. Osalise andmete sisestamise järel otsustasime magama minna, sest kõik teised olid seda suure lainetamise tõttu juba teinud. Endiselt kartsin väga merehaigust, kuna teatavasti on mul selleks suur soodumus. Olin õnnelik, et seekord hästi läks ning hommikul ärgates oli kõik jälle rahulik.

Kelk(?)

Sclerocrangon ferox

Jõudsime järgmisse sihtkohta ehk Hinlopenisse, mis on piirkond Teravmägede kahe suurema saare (Spitsbergen ja Nordaustlandet) vahel. Väljas oli kohati väga-väga ilus! Mäed, hiiglaslikud liustikud ja meri... Meie kord oli pihta hakata krevetiprojektiga ehk tegeleda traalist tulnud materjali sorteerimise, kaalumise, mõõtmise ning magude sisu analüüsiga. Esimene pool sellest oli suuresti eelmisest reisist tuttav ning ka viimane punkt ei olnud ülearu keeruline. Moivad lõhnavad endiselt nagu värske kurk ning tursad on suuuuuured. Teisel päeval saime neid ühe traalimisega näiteks 80 kg (kõik see tehti fileedeks), nii et saabusin minagi Longyearbyeni tagasi küllalt suure laadungiga. Märkimist väärib fakt, et oli üks päev, kus traaliti alles umbes kella 17 ajal, mis tähendas, et sain vahepeal päeval magada!

Kõige vastikum, ent samas õnnelikult lõppenud aeg tuli pisut enne lõppu. Selleks oli viimane neljapäev (alles hiljuti), mil oli tarvis sõita Hinlopenist tagasi Kongsfjordenisse. Hommikul saime suure hunniku polaarturska (kuda on „polar cod“ ehk Boreogadus saida eesti keeles?) – ~40 kg. Tegemist ei ole niisiis tavalise Atlandi tursaga, vaid hoopis teise liigiga, kes kasvab maksimaalselt umbes 25 cm pikkuseks ning keda esineb vaid arktilisemates veemassiivides.

Analüüsisime enamiku kõhtudest ära, kui pärast lõunast koosolekut öeldi, et tuulisuse tõttu tuleb raske õhtu ja öö. Pakkisime laborivarustuse ja kõiksugu muud asjad turvaliselt kokku ning läksin kaptenisillale. Vaade oli vinge, sest väljusime turvalisest fjordikesest, kus oli isegi natuke päikest näha, suure tumeda lumepilve sisse. Tükk aega suutsin isegi seal üleval toolil istuda ja vaadet nautida, samal ajal kui kõrgest lainest tulev vesi vahepeal kõik aknad täis pritsis. Teised otsustasid korrus madalamal filmi vaatama hakata. Ühinesin. Pärast esimest 15 minutit ning juba selle aja jooksul põrandal libisemist sai aga selgeks, et parim, mis teha saan, on minna voodisse ning palvetada, et ma väga merehaigeks ei jääks.

Päike enne tormi

Niisiis kella 17 ajal teki all... hakkasin klappidest muusikat kuulama ning lugesin tunde, mil mul eriti halb ei olnud. 17.30, 18.30, 19.30 jne... Leidsin suhteliselt mugava asendi (külili, pisut kõveras ning näoga „allamäge“), kus kõht loksus kõige vähem. Vahepeal kuulsin kergelt, kuidas teised vetsus oksendamas käisid. Mina nautisin endiselt kõvasti häid laule ning üritasin mõelda helgeid mõtteid. Ja uskuge või ei – aga see kõik töötas! Teadsin, et kohe, kui tõusen istuli või püsti, asjalood muutuvad, mistõttu käisin vetsus vaid ühe korra ning hästi kiiresti. Kesköö paiku uinusin ning ärkasin hommikul õnnelikuna.

Loksumine ise oli aga võimas!!! Algul pikuti, seejärel risti ning vahepeal hoopiski ringikujuliselt. Muudkui „vuuuhhhhh!“ ja „vuuuuhhhh!“, kui laev järjekordset suurt lainet ületas. Voodis paigal püsida ei olnud üldse lihtne. Oleksin väga tahtnud seda möllu ülevalt kaptenisillalt näha, kuid kahjuks tervis ei lubanud. Mõned teised aga nägid kõike, loodetavasti sai keegi ka mõne videoklipi.

Päris viimased päevad möödusid vaikselt, ent kiirelt... koristasime, osalesime loengutel, tegelesime oma andmete ülevaatamisega. Minu rühm peab loosi tahtel hiljem esitama kirjaliku ülevaate projekti 3b ehk pehmepõhjaliste elupaikade funktsioneerimise kohta. Laupäeval saime Daimi kooki... mm... Pühapäeval pidime esialgse plaani kohaselt pärast asjade kojuviskamist minema kooli veel viimaseid sedimendi mõõtmisi tegema minema, kuid hommikusel kogunemisel öeldi, et võime siiski ühe poolpäeva puhata nagu teisedki rühmad. Jee!

Ny-Alesund oli eelmise reisiga võrreldes hoopis teist nägu ehk lumine! Ning ka Longyearbyenis saadab meid hetkel akna taga uluv tuul ning tuisk. Kaks nädalat on siinse kliima kontekstis ikka väga pikk aeg.

Kongsbreen

Ny-Alesund