Jalutuskäik liustikus

Imelist arktikat sain aga näha juba järgmisel päeval, mil läksin Stefano, Veronika, Franzi ja Christianiga kaasa jääkoopaid otsima. Õigemini seda ühte ja ägedat Longyearbreeni (üks kahest ühikate taga asuvast liustikust) vasakul küljel, kus Stefano kaks kuud tagasi käis. Probleem seisnes selles, et me ei leidnud seda! Võib-olla oli sissekäik kinni tuisanud või lihtsalt ei mäletanud ta, kui kaugele liustikku mööda kõndida vaja oli. Leidsime palju teistsuguseid pisemaid koopakesi, kus sai muidugi ka sees käia, aga need ei olnud tema sõnul nii majesteetlikult suured ja jäised ning ta oli pisut pettunud. Minu meelest oli kõik siiski lahe ning ükski neist ei olnud nii väike, et oleks klaustrofoobilisi elamusi tekitanud :) Jääraudu kõndimiseks vaja ei olnud, sest liustikul oli küllalt paks lumekiht ning ka koobaste põhjas ei olnud jääd. Kaasas nad igaks juhuks aga olid. 

Selles suhtes meeldib UNIS mulle väga, et tudengid saavad lihtsalt kõike vajalikku õige ajastuse korral laenutada - relvad, jäärauad, köied, kiivrid, rakmed, räätsad, säärised, pealambid, magamiskotid, jääkirved, GPS-id, kaardid jne. Mainimist väärib ka köögitarvete majandamine: eelmisel kuul pandi igasse kööki ankeet uurimaks, kui palju ja missuguseid riistu igas köögis on - kirjutasin kommentaaridesse, et igatsen mikrolaineahju ja uut panni, ning ennäe - just paar päeva tagasi saabusid uhiuued nimetatud esemed! Irooniliselt kolisin täna aga korrus kõrgemale :)

Kõige ägedam elamus oli aga loomulikult jalutuskäik liustiku sees! Nimelt on praegu liustikulõhed ja selle sisemus kenasti jäätunud ehk vett ei voola peaaegu -20 kraadise stabiilse külmaga enam kuskil. Seega otsustasime pärast "selle õige" koopa mitteleidmist lihtsalt jalutada ühes lõhedest. See oli hämmastavalt ilus, tumesinine, helesinine, valge, võimas, uhke, pehme. Kõrged jääst seinad ümbritsesid suurt kanalit ning lähemal vaatlemisel oli osa sellest lihtsalt niivõrd kristallselge, et mul siiani ei teki võrdlusmomenti, kus midagi nii läbipaistvat ja siledat näinud olen! Selle sees nägin külmunud kujundeid, mõnes kohas väiksemaid ja suuremaid pragusid ning loomulikult ajalugu peegeldavat kihilisust. Ja need värvid - ahh.... ma armastan sinist jääd!!! 

Seal nautisin tervenisti krõbedat põski näpistavat külma, krudisevat lund taldade all, täielikku vaikust ning looduse võimsust. Ei kujuta eriti enam ette, kuidas jälle Tartus müra täis tänava ääres elan - ega ikka ei taha küll... Fotoka unustasin muidugi koju selleks jalutuskäiguks, aga paar klõpsu tegin telefoniga:

Pehme kreemjas lumi

Sakslased

Veronika ja Stefano