Päike, uu!

Lihtsalt infoks:

24. oktoober 2013: päikesetõus 11:28, päikeseloojang 13:54, päeva pikkus 02:25
25. oktoober 2013: päikesetõus 11:55, päikeseloojang 13:27, päeva pikkus 01:31
26. oktoober 2013: päikesetõus        -, päikeseloojang        -, päeva pikkus 00:00

Naudin veel viimaseid päikesekiiri. Täna käisin näiteks Sarkofageni (see "turistimägi" siinsamas ühikate taga, kuhu ronimine oli mu kõige esimene matk Teravmägedel üldse - augustis) tipus ära. Otsustasin seda teha päris üksi, kuna (1) olen ammu tahtnud siin natuke ka üksi jalutada (2) teistel oli keskpäeva paiku tegemist loengute või kodutööga (3) mul oli koolist laenutatud relv, mis tegi mineku võimalikuks. Niisiis võtsin kätte ja läksin. 

Marise sünnipäeval oli päeva pikkuseks paar tunnikest ning originaalne plaan oli tegelikult alustada ronimist juba kella 10 paiku, et näha kogu protsessi algusest lõpuni. Reaalsuses olin aga voodis ning panin äratuse õigel ajal ilusti kinni - kodust välja läksin seega alles kell 12. Polnud hullu - imelise vaatepildi osaliseks sain ikkagi. 

Organismile oli paras šokk soojast toast umbes -15 kraadisesse külma õhku minna ning sealjuures veel sporti ka teha. Pärast 15-20 minutit harjusin aga ära ning väikeste teepauside ja niisama seisatuste saatel jõudsin umbes pooleteise tunniga (või vähemaga - ma ei vaadanud kella enne kojujõudmist kordagi) üles. Seal ootas mind loomulikult tugev lõikavalt külm tuul ja pinnatuisk. Aga see taevas... suurepärane!!! Väga äge, kui kogu valge aeg on täis erinevaid roosasid ja siniseid toone, kusjuures armsad pilvetupsud seda kõike saatmas. Samuti on suurepärane näha viimaseid roosasid päikesekiiri kaugete mäetippude kohal. Mälupildid on küll toredad ja puha, aga seal oli järjekordne (üks sadadest? :P) hetk, kui siin olles mõtlesin, et miks ma küll enne tulekut endale korralikumat kaamerat ei ostnud. Eriti häiriv on, et nii telefoni kui ka fotoka aku ei pea külmas enam absoluutselt vastu. Siiski natuke ilu peegeldust:

Truud rännukaaslased

Kuu

Kena roosat nautisin veel ka alla kõndides ning ühikate taga nägin Franzi ja Anne-Lenat alustamas sama teekonnakest. Neil oli ilusaima valguse ajal paraku loeng. Pärast krõbedat külma oli ideaalne võtta üks pikk kuum dušš, teha maitsvat koorekastet, keedukartulit ja kalapulki, pikutada hetk voodis ning seejärel astuda vastu õhtule linnas - algamas on Dark Season Blues festival, mille kohta tuleb pärast nädalavahetust lugejate tungival nõudmisel ka eraldi postitus.