Kutsud

Juba on käes mu viimased kaks nädalat Teravmägedel ning üritan selle käigus võtta viimast - käia, teha, näha, kuid loomulikult ka lihtsalt puhata. Kursused olid tõeliselt intensiivsed ning sel nädalal olen hommikuti nautinud vähemalt kella kümneni magamist ning muidu elu.

Ühel päeval otsustasime kursakaaslastega natuke turisti teha ning uurisime kelgukoertega sõitmise hindu. Meie plaan oli väidetavalt odavaima pakkumise juurde minnes broneerida neli kohta, kuid ups! - täpselt enne meid napsati üks koht meie käest ära, nii et neljakesi me siis minna ei saanud. Kuna pime aeg kasvab iga päevaga, siis tegin ettepaneku jaguneda kaheks - mina ja Anne-Lena teisipäeval ning Arlie ja Anne kolmapäeval - selle asemel, et lükata asi nädalavahetuse peale. 

Enne, kui koerte boss meile "kesklinna" järele tuli, veetsime paar tundi aega kohvikus. Väga maitsev pitsa oli... Varsti aga hüppasime autosse ja läksime kohe linna servas asuvasse esimesse kasvandusse. Vastu võttis meid väga tore ja sõbralik pisut vanem naisterahvas (omaniku abikaasa), kusjuures hiljem tuli välja, et nad on siin elanud juba üle kolmekümne aasta. Õues olid puurid täis koeri - vähemalt 50 tk -, nende hulgas ka hunnik kutsikaid. Kohe, kui inimesed sagima hakkasid, läksid nad kõik hulluks - hakkasid nii valjult ulguma ja haukuma, et omavahel oli raske rääkida. Tundus, et ootasid väga sõitma minekut.

Seest saime endale valida sooje riideid - võtsin ise oma paksu jope peale veel ühe kombeka, mis kulus marjaks ära - esiteks sooja tõttu, teiseks koerahaisu pärast. Nimelt tõdesin taas kord, et ma pole koerainimene. Nunnud on nad küll ja puha, aga seda lõhna ega lakkuvaid keeli ma enda koju ei tahaks :)

Kõik koerad olid inimeste vastu väga sõbralikud, kuid purelesid omavahel natuke emaste tõttu. Meile anti võimalus valmis pandud loomad puurist valla päästa ning rakendite juurde talutada - viimased tõmbasime neile ilusti üle pea ja aitasime käpad ka sisse ning seejärel kinnitasime loomad "kelkude" nöörisüsteemi külge. Jutumärgid seepärast, et kuna lumikate pole veel stabiilselt paks, siis kasutasid nad meie jaoks veel suvist varianti ehk nelja väikse paksu rattaga asjandust. Koerad olid niivõrd äksi täis, et neid tuli ikka väga kindla käega kaelarihmast kinni hoida - vastasel juhul oleksid nad teadmata suunas punuma pistnud (kuigi perenaise hääle peale oleks ilmselt jälle üsna kergesti kätte saadud).

Ette sai valmistatud neli "kelku", millest igaüks oli mõeldud kahele inimesele - üks seisab ja juhib lenksuga/valib piduritega mängides kiiruse ning teine istub ja naudib sõitu (rolle sai igal ajal vahetada). Ühte komplekti vedas korraga viis koera. Niisiis sättisime end paika ning ootasime, millal meie koerad "vabaks" lastakse, sest esimesena asus teele perenaine oma "kelguga". Iga järgnev komplekt järgnes neile, kuni moodustus küllalt pikk rong. 

Video hulluks läinud koertest enne sõitu

Sõitsime alguses mööda maanteed, seejärel pöörasime paremale väiksemale teele, sealt otse tundramaastikule ja tagasitee kujunes peamiselt külmunud jõgede süsteemi peal. Elamus oli mõnus ja omanäoline, eriti meeldisid meile muidugi igasugused hüpped ja raskemad kurvid - natuke adrenaliini ka, sest vahel oli tunne, et kohe läheb kõik uppi. Seepärast tuli kiirust küllalt tähelepanelikult valida :) Pidurdada tuli ka siis, kui mõnel koeral kõhuga probleeme oli - juhtus sedagi, väidetavalt dieedi muutuse tõttu... Olin üllatunud, et koeri on võimalik nii täpselt juhtida. Lõpetades oli päike juba loojunud.

Kelgukoerad

Kelgukoerad II

Koerte kodus aitasime nad taas puuridesse panna ning mängisime hunniku kutsikatega. Olid nad alles armsad! Mõni meie grupist oli sõna otseses mõttes nendega kaetud. Pärast seda läksime ühte onnikesse, mille keskel oli lõke, ning rüüpasime sooja magusat mustsõstrajooki ja sõime küpsiseid. Seal ajasime natuke perenaisega juttu ning tutvusime põgusalt ka ülejäänud nelja inimesega. Võib öelda, et Teravmägede kontekstis sai suhteliselt odavalt toreda kogemuse osaliseks.