Sukkertoppen ja Trollsteinen (14.09)

Laupäeval ärkasin, tõmbasin kardinad eest ja... vikerkaar! Lisaks endiselt pingelangus, teisalt aga teadmatus, kuhu matkata võiks. Igatahes otsustasime, et kell 13 kohtume meie juures köögis, kuna saime koolist matkamise tarbeks isegi relva laenutatud. Tahtsime ette võtta küllalt väikese teekonna, kuna pühapäevaks lubas kristallselget ilma ning suuresti sellele panustamine tundus parem mõte. Plaanid on toredad küll, aga tegelikult tuli kogu kupatusest voolavalt välja kuskil kuuetunnine korralik matk.

Hommik

Alustasime Sukkertoppeniga, milleks kõndisime lihtsalt pool tundi linna ja hakkasime kohe sealsamas asuva tipukese (üle 400 m) otsa ronima. Eelnevalt oli alt lahe näha mõnda inimest seal üleval juba ka kõndimas - nad olid niiiii väikesed. Väikeste pausidega ei võtnud ülesminek just väga palju aega, kuigi tegemist oli suurte kivide vahel komberdamisega ning kohati väga järsu seinaga. Lisaks mulle, Johannale, Dennisele, Anjale, Annele ja viimast külastanud poiss-sõber Paulile liitus meiega ka üks Facebook'is matkasoovi avaldanud võõras vene neiu Aljona. See oli tema jaoks siin üldse esimene matk ning kohe alguses tundusid need kivid talle liiga ohtlikud ning tal oli ikka tükk tegemist oma hirmudest ja mäest üles saamisega. Lisaks sellele ei olnud ta kaasa võtnud grammikestki vett! Hull tegu ükskõik kus, kui kaua ja kellega matkates minu arust. Aga õnneks sai ta hakkama ning tundus, et oli lõpus väga tänulik, et ta kaasa võtsime. Poole tee peal sadas paar minutit kerget rahet ning kohe meie silme alla moodustus väga intensiivsete värvidega vikerkaar! Kõik seisid, imetlesid ja pildistasid. Õige pea jõudsimegi sihtkohta, kus kirjutasime raamatusse oma nimed.

Algus tehtud... Alla vasakule jääb linn ning esiplaanil on Anne

Seal olles aga tundus kuidagi mage minna tuldud teed tagasi koju ning kuna ilm oli ilus, siis otsustasime mööda platood edasi kõndida. Põhimõtteliselt jalutasime terve teekonna linnast meie koduni, ainult et kõrgel-kõrgel ja teest pisut eemal. Kuna energiat veel jätkus, jätkasime rännakut ning pärast väikest tee- ja kommipausi tõdesime fakti, et kuulu järgi paljude lemmikvaatega mägi Trollsteinen (850 m) on meile liiga lähedal, et sinna mitte minna. Suhteliselt kerge ronimine veel ja olimegi õhukese lumekihi peal imeilusat vaadet nautimas. Teel sinna märkasin mina ainukesena "lumeskulptuure", mis lähemal vaatlemisel olid ülinunnud lumepüüd! Sealne pinnas oli üldiselt aga mõnus pehme ja üldse mitte kivine, mistõttu otsustasin tagasi minnes vahepeal lume sees mäest alla veereda - oli lahe ja lõbus. Seejärel pidime ületama liustiku ning selle raames ka ühe liustikulõhe, mis läks üsna lihtsalt. Edasi kulges teekond mudast Sarkofageni rada mööda, kuni jõudsime ilusti koju.

Grupipilt platool teepausi ajal (Autor: Dennis)

Lumepüüd

Jalutuskäik Trollsteineni suunas

Päris tipus: mina, Johanna ja Dennis

Jalad taeva poole

Imeline... (Autor: Paul)

Liustikulõhe (Autor: Paul)

Tagasiteel liustikul

Õhtul vaatasime teise korruse köögis filmi "Diktaator" ning naersime pärast väsitavat päeva vist iga lolli nalja peale. Muuseas meiega liitus seal ka üks minu tulevane kursavend Kanadast. Kokkuvõtvalt oli aga tegemist ühe väga toreda päevaga, mida aitavad loodetavasti mõista ka lisatud pildid.