Esimene lumi
Seega viidi meid teooria jätkuks linnast natuke välja lasketiiru, kus pidime (õigemini võis ka keelduda) õppima lasma suurt vintpüssi - lamades, põlvelt ja seistes. Minu jaoks oli see esmane kogemus ning ei ütleks, et ka ülearu positiivne. Saaksin relva käsitsemisega ka edaspidi hakkama, aga on ikka päris hirmus tunne, kui päästikule vajutades tagasilöök ülakeha vappuma paneb. Lisaks on lihtsalt imelik tunne teada, et käes on midagi, mis võib tappa elevandigi. Teisalt natuke uhke tunne ka, et võin nüüd soovi korral matkama minna ise ülikoolist püssi kaasa küsida.
Muuseas sain vahepeal teada, et siinsamas akna taga oleva mäe platool oli 1995. (?) aastal mitu kuud söömata olnud jääkaru, kes sai kätte ühe relvastamata naisterahva. Teine hüppas ise alla ning murdis käeluu. Taoliste juhtumite tõttu mõistan siin täiesti relvade kaasas kandmise vajalikkust, kuid samas ka mentaliteeti, et igatahes tuleks liigsest metsikusest ka ise suure kaarega mööda kõndida ning ohtlikke situatsioone vältida. Jääkaru "põhjuseta" tapmise või vigastamise eest on siin VÄGA suured trahvid, nagu ka ükskõik mis teise elusorganismi mahakoksamise eest. Lisaks taimedele, loomadele ja maastikule on kaitse all ka enne 1940-ndaid inimeste poolt rajatud hooned ja muud konstruktsioonid (peamiselt söekaevandusega seotud).
Pärast seda kogemust viidi meid umbes viiekraadisesse merre ujuma. "Aga" seisneb selles, et eelnevalt panime endile selga ellujäämisülikonna, mida on näha ka järgnevatel piltidel. Selline õpe on vajalik, kuna raskesse merehätta sattudes tuleb laev hüljata ning loota välisele abile - sedasi üksteise külge aheldunult on päästjatel suurem võimalus hädalisi märgata.
No comments:
Post a Comment