Koolitee

Praktiliselt iga päev on mul tarvis kõndida kooli ja tagasi ning üldiselt on pool tundi jalutamist igati mõnusalt keha ja vaimu virgutav. Kui aga mõnikord on tüütult vihmane või tarvis linna sattuda nt. kaks korda päevas ja kiirustades, siis teeb meele rõõmsaks siinsete inimeste lahkus. Nimelt kõndisin ükspäev pärast loenguid niisama koolimaja peal ringi ning uudistasin sealseid ruume ja teaduspostreid, lootes, et vihm jääb vaiksemaks ning tekib rohkem motivatsiooni õue minna. Muide, igati tavaline on, et üliõpilased jäävadki koolimajja kuni õhtuni õppima (paralleel Tartu raamatukoguga) - üritan pärast laevareisi ilmselt ka natuke seda praktiseerida. Kohtasin ringi uidates ühte tuttavat, kes vaatas akna taga sadavat vihma ning ütles, et viskab mu autoga koju. Sarnane intsident juhtus ka üleeile, kui olin Johannaga jalutamas igareedesele koosviibimisele koolimajas. Järsku peatus me kõrval lihtsalt auto, kus sees võõras taani noormees oma koeraga, ning sõidutas meid ilusti lõpp-punkti. 

Johanna koeraga