Juba ammu lubati laupäevaks müstiliselt head ilma - 11 kraadi sooja, väga väikest tuult ning kuni õhtuni täiesti selget taevast! Osal üliõpilastest tekkis päev enne mõte, et kui samad tingimused kestavad ka pühapäeval, võiks teha kahepäevase matka: minna õhtul mahajäetud vene kaevurite asulasse ning järgmisel päeval vallutada mõned lähedalasuvad mäetipud. Olime juba sellist seika oodates äksi täis, ent ilmateade arvas teisiti ning hetkel puhub jälle halli taeva taustal väga suur tuul. Seega otsustati plaanitu ära jätta, ent ei tasu kurta.
Tulin vahetult pärast laupäevast(!) loengut koju sööma ning kohe kirjutas Stefano (lisainfo
siin) mulle Facebook'is, et 20 minuti pärast minnakse matkama. Sellise päiksega oleks olnud patt keelduda, mistõttu võtsin väljakutse üle 1000 meetrise sihtmärgi näol vastu. Õige pea jõudsime kümnekesi esimese jupini, kust ronides pääseb suurele platoole, mille järsk sein paistab minu aknast. Üleval pärast minu jaoks rasket algust murul lebades võis tunda täielikku vabadust. Alles sealt nägime ka lumist Nordskjölnfelletit, kuhu oli veel tükk maad minna.
 |
| Isa koos tütre ja koeraga matkamas |
Läbi kivide ning kohati ka vuliseva vee taustal tõusime vaikselt ning raskelt kõrgemale. Vaade oli kogu tee jooksul väga ilus, kõrge ning kohati lausa hirmus. Päris üleval säras endiselt päike ning kusagil väga kaugustes horisondil võis näha mõnda pilvekest. Samuti oli mere kohal mõnus vine. Erinevalt ilmast allpool puhus aga meeletult tugev tuul, nii et kõik kaasa võetud riidekihid oli tark selga panna. Sõime lõunat, nautisime vaadet ning kõndisime mööda sealset platood veel tunnikese edasi. Servani jõudes saime aru, et kaugemale pääseda ei ole võimalik, mistõttu hakkasime tagasi liikuma. Selle aja jooksul jõudsid imekiirelt meieni äsjamainitud horisondil nähtud pilved ning olime täielikult udus. Natuke tagasi allapoole ronides paistis jälle läbi pilvede kumav päike. Matkaks laenasin Vincent'i keppe ning tõdesin, et neist on selliste järskude ronimiste puhul palju abi.
 |
| Lume ja jää sulamise tõttu on kohati väga mudane |
 |
| Tipus |
 |
| Pilvedes |
Koju jõudes oli kontides väsimus ning keha soolane, kuid muidu täiesti inimlik ja mõnus olla. Pärast õhtust uimerdamist läksime Johannaga veel barakk nr. 11 taga asuvasse tünnisaunagi. Oli mõnus lebamine soojas vees küllalt väikses ja väga rahulikus ning unises seltskonnas. Aeg siiski lendas... Kella vaatasime alles siis, kui see ületas 2 piiri. Taevas olid roosakas ning kaugustes piilus päike. Uinuda oli mõnus - eriti teades, et järgmisel päeval ei pea miskit vara tegema.
No comments:
Post a Comment