Sarkofagen (10.08)

Esimese päeva tipuks igas mõttes oli jalgade kõhu alt välja ajamine. Nimelt kirjutab siinsete tudengite Facebook'i grupis keegi pidevalt stiilis: "Kes tuleb minuga matkama?", nii ka eile. Otsustasin teistega ühineda, sest tegemist ei pidavat olema füüsiliselt väga raske ettevõtmisega.

Barakk nr. 11 ees said kokku umbes 10 inimest, kellest kahel olid relvad - asulast välja liikudes peab seltskonna peale alati vähemalt üks vintpüss kaasas olema. Seda juhuks, kui tekib ohtlik kokkupuude jääkaru(de)ga. Viimane on lähiümbruses liikudes küll väga vähe tõenäoline, kuna nad pidavat praegusel ajal olema jääl saarestiku põhja- ja kirdeosas. Kui huvitab kaardike kogu piirkonnast, siis parim variant selleks on külastada lehekülge http://toposvalbard.npolar.no/.

Hakkasime vaikselt ühikate tagant ülespoole vantsima. Matkamine tähendab Teravmägedel suuresti mägironimist, sest maastik koosneb piklikest väga terava harja ning järskude servadega mägedest ning nende vahele jäävatest liustikest. Mõlemaga kaasnevad huvitavad maasse kui jäässe tekkinud koopad ja muud veevoolukanalid. Kohati on pinnas plusskraadide tõttu väga mudane ja kiviklibune ning selle all võib peituda libe jää. Enamasti tuleb aga ronida teravate kivitükkide otsas, mistõttu on olulised korralikud matkasaapad. Võtsin ise kaasa ühed paksu tallaga talvekad ning tundub, et isegi neist ei pruugi pärast seda reisi suurt miskit järel olla. Mida kõrgemale jõuda, seda karmimad on olud tuule osas - pean endale siin tõenäoliselt muretsema tuulekindlad kindad ning edaspidi on kuskile minnes tark kaasa võtta ka näomask ning termos sooja joogiga. Paha ei teeks suusakeppide olemasolu.

Taamal praegune kodulinn

Vahepeal oligi just nii järsk...

Nagu veepargis, aga liugu ei julgenud keegi lasta

Muuseas praktiliselt igalt poolt võib leida fossiile! Sarkofageni mäge (üle 500 m) külastades nägi pea igal sammul kividesse kinnistunud kuni mitme miljoni aastaseid puulehti või karpe. Üleüldse on tegemist tõelise geoloogide paradiisiga ning loodan edaspidi mõne ilusama tükikese sellest ka endale leida.

Järgmine ehk tänane päev möödus toas magades, süüa tehes ning KOGU KEHA lihaseid valutades... Viimase tõttu ei osalenud ma kahjuks siinse kõrgeima tipu vallutamises, kuigi oleks selleks nii ajaliselt kui relvaliselt olnud väga hea võimalus.